Näitus annab piisavalt, et eelteadmisi ja kujutlusvõimet rakendades kokku panna adekvaatne ajaloopilt – tunnetada Toledo süsteemi jõujooni. Siinsel publikul on väga vedanud.

Ei saa Neeme Külmast meie sajandi Savonarolat, sest tema meesi ronib ise tuleriidale, heidab sinna ka raamatute raamatu.

Neeme Külm on põiminud oma loomingus pikaajalise näitusekujundaja- ja installeerijakogemuse ning kasutanud need oma kunsti tegemisel suurepäraselt ära.

Helena Keskküla: „Olen jõudnud arusaamiseni, et kui toon näitusesaali eksperimentaalsemaid meediume, siis peavad need olema selle meediumi kõige paremad näited.“

Henn Roode portreeloome ilmub näitusel vaataja ette kaleidoskoopilise, mitmenäolise ning üllatavalt eksistentsiaalsena.

Fotonäitus „Sündida ja sünnitada“ on feministlik projekt, mis pakub värsket pilku sünnituskogemusele ning seob selle teiste eksistentsiaalsete teemadega.

Lõppevast aastast kerkivad silme ette mängulised ja ennekõike hämaruse, unenäolisuse või lagunemisega seostuvad näitused.

Mari Kurismaa: „Ma proovisin oma loometee alguses aru saada, mis asi see pilt ikkagi lõpuks on ja mis ta ei ole ning kuidas keel sinna sobib või ei sobi.“

Ideaalis on iga näitus suurem kui tema elementide summa, kuid selle suuruseni jõudmine on üks kaunis veider protsess.

Tihtipeale juhtub nii, et need, kes on alles saabunud, märkavad kõige selgemalt seda, mis on juba kadumas.

Praeguses üldises eesti fotopildis domineeriv esitlusloogika ei ole võimeline püstitama sedavõrd päeva­korralisi küsimusi fotograafia meediumi üldise olukorra üle kui Gordini nomaadlik suhe oma lähtematerjali.

Pascal Bronneri arhitektuurne ulme on segu suhtluskatsetest laguneva koodi tingimustes ja unistamisest selle sõna kõige totaalsemas tähenduses.

Kai keskuses avanenud personaal, millega Sirje Runge kuuldavasti pärast pikka valulemist käed maalikunstist lõplikult puhtaks peseb, vaatab mõistagi tagasi tema loomingulise tee algusse. Ent pigistab ühe silma kinni.

Darja Popolitova ja Madlen Hirtentreu mängivad spekulatiivse disainiga, mille eesmärk polegi küsimustele vastata, vaid disainida seda, mismoodi ja milliseid küsimusi üldse võiks esitada.

Näitus „See, mida ma vaatama tulin, oli juba kadunud“ on kaunis ning heterogeenne tervik, mis pole kunagi iseendaga identne.

„Neist ilma jäädes saab minust tervik“ on poliitiliselt laetud teemade kiuste pigem poeetiline kui vihane näitus.

Krõõt Kukru näitusel „Elutuba“ tundub kõik ilus ja helge, kuid selle kõige all peituks nagu mingisugune oht, mis ei ilmuta end ka siis, kui pealispinda üksjagu kaua kratsida.

Jass Kaselaan: „Ma arvan, et kunstis tuleb olla väga tõsine. Isegi kui sa teed nalja, tuleb seda teha väga-väga tõsiselt. Muidu see ei tööta.“

Näituse „Surve all“ teoste seast leiab katseid dokumenteerida nii norme kui ka nende mõju, aga ka püüdlust ühiskondlikke ootusi mänguliselt dekonstrueerida.