Ainuüksi lavastuse pealkiri „Superstaar“ sisaldab jõulist absurdi ja iroonia koodi, esimesest lavahetkest alates mängitakse üle võlli koomikaga ja aina jaburamaks läheb.

Jarmo Reha lavastust „Baar Amsterdam“ saab käsitleda kogunemisena, kus kehade ja kunstliku butafooria asemel toimivad hääled, tekst ja atmosfäär.

Jon Fosse avatud tekstidesse mahub lugematult palju: on lugusid, milles on lärmakust ja vaikust, rõõmu ja traagikat, liikumist ja liikumatust.

Lavastuse „Three women walk into a bar …“ koreograafia on sõna otseses mõttes näoga publiku poole: liigutakse nagu mööda catwalk’i tagalavalt saali poole, pilk suunatud publikusse.

Kosovo teatri esitlusfestivali korraldajad kutsusid teist aastat järjest koostööpartneriks ühe naaberriigi teatrid. Tänavu osutus selleks naaberriigiks Põhja-Makedoonia.

Tegu pole eluloolavastusega, mis kulgeks kunstniku sünnist surmani, vaid uurimusliku kollaažiga mõtetest ja hetkedest, mis Soosteril eluteel ette tulid … või ka ei tulnud, aga oleks võinud tulla.

Tõdemus, kuis me kõik oleme hukkumisele määratud ja „maailm sõidab käsikärus põrgusse“, ei tundu nüüd „Arkaadiat“ vaadates enam abstraktse hüpoteesina.

Läti teatri esitlusfestivalil „Skate“ nähtust tõusid esile kaks lavastust: Läti Kunstiteatri enneolematult laia joonega „Oraakel“ ning teatri Dirty Deal vaheda ühiskonnakriitika ja julge vormiga „Alfad“.